Algas kõik ilusa hommikuga Lõõdla järve ääres, kus Katrin poolest ööst üles ronis, et pilte teha udust ja muust.Edasi ei läinud kõik päris õnnelikult – üks meie truudest suksudest lagunes laiali. Ja seda muidugi keset metsa.
Abi otsides jõudsime Veedlerite tallu Liiva külas. No leidub ikka häid inimesi ... Peremees Peeter tuli vaatas ratast ja tunnistas, et tema sellest süsteemist küll midagi ei jaga. Aga pakkus lahkelt välja, et viib meid autoga Väimelasse remonti. Tegime siis pisut aega parajaks, jalutasime ringi ja pärast pakuti aias kohvi. Inimesed olid toredad, kass oli armas, aed oli korras – näide linnas tööl käivatest inimestest.
Peeter võttis autos sõites kokku praeguse talupidamise mõttekuse – mõttetu. Kõik sügisel kokku osta tuleb odavam kui ise kasvatada. Rääkis veel oma tigedast ämmast, kes elab üle tee ja on väga kuri – kasvatab üle oma võimete loomi, toetab tütart ja joodikust poega, on üle seitsmekümnene ja viskab välja kõik folkloorikogujad. Ise veel kõrgharidusega.
Peeter rääkis ka oma tütardest – vanem lõpetas just 12. klassi ja tahab inglise keelt edasi õppida.
Legend kolmest vennast – peavad suurt talu, 5-23 põllale, naisi pole ja kõik on veel rauaroobertid kah.
Leokite isal on sealkandis saekaater, mis annab tööd 40-50 mehele, korraliku palga (umbes 4 tuhat). Aga kui paar päeva tööluusi paned, on töökoht läinud, saba pidi isegi uksetaga olema.
Veedlerite naabruses pidi elama mingi nõelravimees, kes on räpakas boheem, aga Jaapanis audoktor (purjuspeaga väga eemaletõukav).
Väimela Rattajaan ikka ruulib küll. Triinu ratta surmatõbi raviti viie minutiga terveks. Enne muidugi küsiti, kas me esmaspäeval tagasi saame tulla ...
Edasi jätkasime matka jälle Linnamäelt, kus fotokasse ronis homunkulus ja viitis meil aega. Leidsime põllu vähemalt 50 toonekurega, aga homunkulus pistis pea välja ja karjus, et must on otsas ...Siis helistas Tom ja pidurdas veidi. Samal ajal leidis Katrin ühe vanamammi heinasaadu najal, kes küsis, kas me appi ei taha tulla. Muidugi me tahtsime.
Algul ei võtnud tädi meie pakkumist tõsiselt, aga siis saime kaubale.
Tädil oli suur majapidamine – kaks lehma, kaks mullikat, lambad, pardid, kanad, 2 peni ja ullikesest poeg. Masinapark oli korralik, kuigi traktorit pidi käima lükkama. Tädi ise oli ka viletsavõitu ja majapidamistöödega hädas. Aitasime tal ajas heina niita, marju korjata, puid ja vett tassida ning heina koju tuua – nagu Timur ja tema meeskond. Tädi pakkus meile värsket kartulit ja kaste, hommikul praekartuleid.
Tädi pakkus meile ka pojapoega ja poolt kuningriiki/maja – see on siiamaani parim pakkumine.Mees oli eluaeg traktorist olnud, tahtnud teha suurt talu (7 mäge ja 40 ha maad) aga suri paar aastat tagasi ära.
96.ndal aastal käisid tal külas rahvaluulekogujad, see oli siiani suurim sündmus. Nüüd oleme meie.
Pambu
Üleval öine peitepilt lehmaga (lehm on puu taga), paremal kuu ja kurg, ehk ööelu Pikamäe talus.
Ilm oli muideks väga ilus, võtsime päikest, st olime ilma ratasteta päikese käes kui ootasime umbes 2 tundi kuni Peeter meid Väimelasse viis. Täitsa imelik tunne, kui õhtul rahulikult telgi üles saab panna ja päikeseloojangut vaadata.
Aga sõites on meil kiled kogu aeg käepärast võtta – niikui sadama ähvardab hakata, paneme pakkidele ja endale kiled ümber. Niiet sihuke padukas nagu esimesel ja teisel päeval meid enam ei kohuta.
Triinu
Pre skriptum: Üks hull kaapis täna hommikul kl 4.30 ülesse (äratuse peale), et minna tädile miskit heina aiast üles kakkuma. Värske õhk hakkab ikka mõjuma küll ...Pambu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar