27. august POOGANDI JÄRVE ÄÄRES e Järve Ääres, Mida Kaardil Ei Ole e Järve Ääres, Mida Ainult Kohalikud Teavad e Järve Ääres, Kuhu On Kole Raske Saada

Hommik algas näljaselt – süüa üldse ei olnud. Aga Värska oli mõne kilomeetri kaugusel ja naiivsed meie lootsime sealt pühapäeva hommikul midagi sooja hamba alla saada. Peale tunniajast edasi-tagasi sõitmist otsustasime ikkagi vana hea poesöögi kasuks. See sai endale keresse keeratud Vallavalitsuse ees murul.

Seto külakass.


Edasi viis tee apostliku õigeusu kiriku juurde. Parasjagu lõppes seal ristimine ja me saime ennast kirikusse nihverdada. Vaatasime ringi, tegime pilte ja rääkisime papi ja kirikuteenriga. Kõigepealt üritas teener meid ümber pöörata ja kohe ristida. Rääkis miskit koleda loo sellest, et keegi tahtis teda mürgitada, aga tema jäi ellu ja mürgitajad on surnud. Kõik tänu usule.

Pambu

Ta küsis meie käest muudkui, et kas me seda pühakut ikka teame, kes taevasse elusana läks; et kas me ikka paastu peame; ristitud oleme ja ikka hästi järgi mõelnud oleme. Meie vist ei olnud.
Kirikuõpetaja rääkis loo Kolgatast, kui Kats oli osutanud krutsifiksile üleval laes ja küsinud, et miks pealuu selle all on. Ja kondid nagu mereröövlitel.

Kolgata tähendab heebrea keeles pealage. Aadam maeti Kolgatale. Noa leidis Aadama pealuu veeuputuse ajal ja mattis ta tagasi. Kristus löödi sealsamas risti ja tekkis maavärin, maasse lõhe, mis pealuu jällegi välja tõi. Kristuse veri tilkus pealuu peale ja nii oli esimese inimese patt ka sümboolselt lunastatud. Ring sai täis.

Tema ei tahtnud meid kohe usku pöörata. Aga andis pildid Soome pühakutega, kes miskitpidi olulised olid. Arutasime erinevaid uske, luteri kirikus vist ei olegi konte niimoodi ristide all. Jehoova tunnistajad jällegi ei tunnista kolmainsust, luterlased ei vehi ristimärki niimoodi teha jne.

Noh, ühesõnaga pani meid mõtlema, natukene. Pärast kirkut avastas Kats pulstimüügi ja leidis omale ilusa punase kampsuni. Pambu ei viitsinud enam tuhnida, aga siidipluusi sai sellegipoolest ja viimaks leidis Kats Triinule pika villase kleidi. Nüüd me võime kõik niimoodi muretult rääkida: "Oh, selle pluusi ostsin ma Värskast, need püksid Võrust, selle pusa Vastseliinast" – kohe näha, et paljureisinud tüübid.

Ah jaa, Pambu p .... peale oli jälle suur mulk tekkinud, aga ta sai sealtsamast uued, liigagi head, parajad ja kulumata velvetpüksid. Vanad viskas ta Setu tare juures minema...

... mis toobki meid otsaga sellesse hästi ehitatud setu elamisse, seal oli väike käsitöö ja raamatunäitus. Muidu tore elamine, suur rabeleja koer, näljane kass ja lahke pererahvas. Ajasime pikalt-laialt juttu, jälle kuulsime loo rubriigist “Naabrid ja meie” ehk võitlus Hea ja Kurja vahel. Saime teada järvest, hobusest, allikast, Hiiesti meestest, katastrisse kandmata/kandmisel maast, üritustest, mida tare/muuseumirahvas korraldab (piimapäev, meepäev jms). Lõpuks juhatati meile teed Poogandi järve äärde. Aga sellest hiljem.

Sest kõigepealt oli meil vaja käia Podmetsas, kaardi järgi oli see Peipsiäärne küla, ilusa vaate ja Vene piiriga ehk Auk Kus Teed Lõpevad. Nii oligi – 6 km kruusateed, mingeid välju ja siis algas Sojusmultfilm: paremal vene kirik suure vee/järve kaldal, mõned majad. Vasakul küla, mööda teed tuli üks mees; üks naine keerutas heina.

Venemaa ei ole enam kaugel!

Mees seletas, et siin oli Jäälahing aastal 1242, sellest on mälestuskivi surnuaial.

Podmetsast läksime taas Värskasse ja et Külli Kaur Seto tarest meile sellest imelisest Poogandi järvest oli rääkinud, orienteerusimegi sinna.
Järv asub Mustoja MK-l, see on üks suur mets mustmiljoni ristumiskohaga. Mets oli väga ilus, kasemetsa nagu taas vene multikates ja männimetsa ja ilusaid künkaid. Tee oli küll hästi liivane, ratast tuli kogu aeg lükata. Aga kohale jõudes nägime imepisikest järvekest, mille juurde oli tehtud lõkkease, prügikast, korralik laud ja varjualune. Täitsa euro kohe. Minu arvamust mööda oli see kõige parem telkimiskoht meil üldse.

Triinu