28. august 3 KAA-EMMI KOIDULA PIIRIPUNKTIST

Päeva algus oli ilus nagu tavaliselt – umbes 18 ºC, vähene pilvitus, sademeid “nada”, mõnus hommikueine.

I etapp – orienteerumine Saatsesse – ehk Auku nr Kaks, kust tee viis ainult Vene piiri äärde ja tagasi, oli valida Värska kaudu ringiga minna või siis üle metsade. Meie valimisme teise variandi, aga sellest kirjutab keegi teine, sest mina ei taha seda meenutada.

Saatses oli muidu 2 poodi, 1 kirik, 1 kool, 1 postimaja ja 1 muuseum (Seto tare filiaal). Ühe armsa poisiga ajasime natuke koolielust juttu ja sõime vene jäätist. Hea oli.

Triinu


II etapp – Saatsest Matsurisse

Suure vaidlemise ja kaalumise tulemusena jäi peale enamus (st Kats, sest mina olin erapooletu) ja me orienteerusime pärapõrgusse, mis kaardil nägi välja Korela-Rääptsova-Matsuri. Kohalikud mehed Saatses ütlesid, et nii saab küll ja juhatasid lisaks veel ühe tee, mida isegi kaardil ei olnud.
Esimesest teest panime kohe valesti. Edaspidi tõdesime ammu tuntud fakti, et metsateed kaardil ja looduses on kaks eri asja. Madistasime mööda võimatuid liivateid, kitsaste kummidega eskpitsilistel tulid kiiresti zombi näod pähe.

Vene piiri ääres madistades oli meie peamine mure mitte valele poole sattuda. Selleks vaatasime üle kõik teeääres leiduvad prahipaberid, et kindlaks teha, mis keeles need on.



Väike-Rääptsovas leidsime eest terve mahajäetud küla.




Lootust sisendasid metsaveok ja koera haukumine. Hakkasime jõudma tsivilisatsiooni tagasi.
Kuskil Vorobis võttis meid mingi mammi rajalt maha ja palus viia kiri ühte tallu, et keegi sõitis rattaga oma küljeluu katki ja see on vaja nüüd sealt ära vedada (mees, mitte küljeluu).

Matsuris küsisime teed Võmmorskisse ja üks papi juhatas meid alla piiripunkti (Koidula), kust piki raudteed pidi tee otse Võmmorskisse viima.

Enne piiripunkti oli kohvik, kust Triinu leidis oma endise bioloogiaõpetaja Lidia Puustusmaa. Ta väitis, et tee jutt on õige. Hakkasime siis jälle mööda liiva(teed) sõitma. Ikka piki Vene piiri.

Jõudsime ühe imeliku viaduktini, kus tee lõppes (nii arvasime meie) ja Piusa jõgi läbi voolas. Tuli välja, et tee läks ka sealt ja see üks väga käidav tee on.
Meie lõime aga samasse metsa telgi üles ja oli jälle hea olla.

Pambu