Aga täna ööse olime peol! Triinu baaris. See oli üks üksteise seljas elamine. Peremees tegi äkilise metamorfoosi ja muutus diskoriks. Üks hea lugu tuli ka – seda meie palve peale.Magamine oli nagu Atlantise ees. See-eest saime end hommikul pesta.
Et päev, õigemini kuupäev ennast õigustaks, algast tee eriti vastiku kruusateega. Vahepeal oli tore koht – Litsmetsa – just meiesugustele pütäänikutele, ja siis oli igavesti tore ristmik: Tsooru nimeks, kahe poe ja baariga.
Oi ku hea oli süüa ja õlut juua ja vanameestele külge lüüa e pildistada. Antsla Tarbijate Kooperatiivi pood kaebas üle tee asuva erapoe peale, et nemad kasutavad ebaausaid võtteid, nagu siltide mahakiskumine ja prügikastide lõhkumine, konkurentsis püsimiseks.
Kui baari sööma läksime, ohkas Kats, õigemini küsis hästi paluvalt, et kas kuskil käsi ei saa pesta. Kohe hakkaski sadama, vesi jooksis katuserennist nagu ühest keskmisest eesti kraanist. Nii armas hetk oli.
Triinu
Peale sööki läksid teised mööda poode tuterdama. Mina jäin nende õllepõhjasid ära jooma. Kui ma sellega ühele poole olin saanud, tuli üks vanamees ja hakkas kohe juttu ja välja tegema. Esimesest hakkasin kinni, teisest loobusin.Vanamees rääkis, et ta pensionil on, kodus loomi ei kasvata (ka koera ja kassi mitte). Mis sellistel üle jääb – koos omasugustega odavat õlut joomas käia.
Aga loll vanamees ei olnud. Ei lasknud endast kompromiteeriva sildi all (viinareklaam) pilti teha. Küll aga oma sõbrast.
Isiklik märkus: ETKVL kaupluse kohta – sea ilutses Saku Porteri eripruuli reklaam. Iva selles, et see oli ühe hooaja õlu, anti välja üks suvi ja see oli umbes 5 aastat tagasi.
Pambu
Tsooru on vist üks väheseid kohti, kus 2 poodi niimoodi vastakuti on. Erafirmal veel baarilobudik kah. Müüjatädi tegi kah nalja, et vanamehed seal niimoodi tinunni panemas käivad. Pühapäeval pool 3 ikkagi.
Tsoorust läks jällegi üks armas kruusatee Vana-Roosasse. Seal oli armas pood – KÄNNU ja pisike puulaega kenasti remonditud kirik.Triinu
Kirikuõpetaja naine tegi uksed lahkelt lahti, poisike (kes muide igal pühapäeval 14 km mägiseid kruusateid rattaga läbib, et kirikusse saada) viis meid tornigi, avas kõik 4 luuki ja lõi korra kellagi (kui turistid parajasti akendest välja kõõlusid, et seltskonna kolmandale liikmele lehvitada).
Naisterahvas ootas meid all suure kausitäie õunte ja kuhja hernestega. Rääkisime pikalt-laialt projektide kirjutamisest ja kohaliku elu arendamise võimalustest.
Järgmine peatuspaik: Varstu. Nii mõneski mõttes omanäoline.
1. Seal on keskkool.
2. Karu poe eest istusid mitte vanad, vaid noored (muidu, iga poe juures on mingi istumiskoht, kust leiab alati mõne vana. Nüüd siis noored).
3. Teises (edukas) poes saime aga õiendada, et pilti tegime.
Igastahes pikalt me Varstus ei peatunud. Heameelega oleks sisse kiiganud ka kohalikku väga kena väliskujundusega kõrtsi, aga see oli kinni. Kui uksel olevaid kellaaegu uskuda (9-02), siis kohe päris.
Varstust viis Mõnistesse imehea asfalttee. Lausa lust! Peatus 4 karu juures jäi nostalgiast hoolimata õige lühikeseks, sest need sääsed, oi-oi ... Kust need küll tulevad, aih!Katrin
Mõnistes olid just olnud kodukandipäevad nagu üks kohalik tädi meile seletas. Parki ja majade külge olid riputatud sildid, et mis kuskil mõisa ajal oli. Kohalik näitetrupp tegi teatrit. Seal pidi 70 inimest näitemängu harrastama.
Sääski on küll kole palju tekkinud. See võib ka Mõniste kandi fenomen olla.
Vaidva silla juurest keeras tee metsa. Seal oli karjäär, kus liiva laadimine hoopiski keelatud oli. Ööbimise kohta ei olnud sildil sõnagi, otsisime armsa koha, vett saime ka hädapärast.
Tegime vist sõidurekordi, miskit 20-30 km.Triinu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar