Algas kõik ühest koosistumisest Mõnusas Kohas nagu ikka. Mõne aja pärast määrisime meile kõigile armsa raamatu „Karupoeg Puhh” ainetel paberile kümme punkti (vt ka A. A. Milne „Karupoeg Puhh”, ptk 7, lk 70) ja verbisime selle ametnike lõbustamise projektiks, mis ka mõne aja pärast meie kõigi üllatuseks rahastamist leidis. Et lugejale asja natukenegi selgemaks teha, esitame siinkohal need kümme punkti ja katsume siis looga pihta hakata.
1. Üldised tähelepanekud. Meil on seltskond noori, kes tahaksid midagi (kasulikku) Kagu-Eestis teha.
2. Veelgi üldisemad tähelepanekud. Võru- ja Setumaal on huvitavaid inimesi ja paiku.
3. Sellepärast asuvadki kolm noort kuuks ajaks jalgrattamatkale, et avastada Võrumaa inimest ja loodust (eriti Piusa jõe ääres).
4. Üks mõte. Et maakonnas on palju kõigile hästi tuntud puhke- ja spordialasid, siis tahaksime uurida väikseid külasid, kus pole midagi matkajate jaoks.
5. Nagu kõik arvavad.
6. Aga me usume, et peaksime läbi sõitma külateid ning vestlema keskusest kaugel elavate inimestega, et kuulda nende arvamust maast ja ilmast ning mõtteid külaelu parandamiseks.
7. Vt punkt 2.
8. Teine mõte. Ja me võime ekspitsi jooksul kogutud ideed, mõtted ja fotod esitada ka teistele võrumaalastele näitamiseks.
9. Ja siis hiljem neid proovida arendada ja ellu viia.
10. Kohalike soove arvestades ja huvitavaid inimesi ettevõtmistesse kaasates.
Ühesõnaga, kolm matkahullu tütarlast alustasid 8. augustil 2000. a jalgrattaernaretke Võrumaal, et uurida läbi fotosilma külaelu, tülitada igal võimalikul moel rahulikke elanikke ja koguda veel kahe silma vahele jäänud sotsio-folkloor-geograafilist jm staffi ehk ainest (nagu seda vist kutsutakse).Osalejatest kah. Triinu ja Pambu kui idee autorid, Võrumaa fännklubi esindajad ja nii mõneski loodus-, kultuuri- ja jumal-ise-teab-mis-projektis osalejad, ning Kats – mükoloog-fotograaf (mõlemad omadused tulid meile suuresti kasuks).
Niisiis peale hea tahte ka otsene kohustus omaalgatusprogrammi ees, kes fotode tegemist rahastas, asusidki kolm ekspitsnikku teele. Juba esimesel päeval saime aru, mis meid ees ootab: paduvihm, kruusateed, jalgrattureid vihkavad koerad, külapoed ja muud Võrumaa vaated.
Paduvihm. Tegelikult sadas padukat ainult kaks esimest päeva, aga õppisime kolme minutiga end ja oma pakke kilesse pakkima. Siiski on oluliselt normaalsem õhtul telk närviliselt taevasse vahtimata üles panna ja rahulikult lõket teha. Et vihm võib ka väga ilus olla, saime teada pärast eriti vastiku kruusase teelõigu läbimist, kui jõudsime Tsoorusse. Seal on üks tore ristmik kahe poe ja välikökatsiga, hüppasime kohe sinna sisse ja tahtsime hommikust süüa. Ilm oli kuum, olime mõnusalt tolmused ning nagu tsiviliseeritud naisterahvad ikka, tahtsime käsi pesta. Aga mida ei ole, seda ei ole. Kats õhkas paluvalt köögidaami suunas: „Kas teil siin käsi ei saa pesta?” Tädi raputas imestunult pead. Ja just siis hakkas sadama. Pilve nagu ei olnudki. Vesi jooksis mööda vihmaveetoru nagu parimast ühikakraanist ja meie mulistasime rõõmsalt seal all. Kohalikud vaatasid meid kummaliselt, aga olime juba harjunud pütäänikurolliga (ühendus sõnadest putain (pr k) ja pujäänik). Viie minuti pärast keerati kraanid kinni.
Kruusateed. Tegelikult on Võrumaal päris plaju asfaltteid ja ka tagumikke vähem põrutavaid kruusateid. Aga kui mainida mõned eriti vastikud auklikuks sõidetud teelõigud, siis nt Rimmilt Tsooruni, Värskast Saatsesse, Obinitsast Meremäele. Neid on parasjagu nii palju, et jõuab matkamisest villand saada küll. Selliseid teid pidi sõites on kas väga palav või väga tuuline, olenevalt ümbruskonnast tiirlevad ümber pea sääsed või ronivad juustesse põdrakärbsed, pidevalt mattud autodest tõusva liiva sisse, ühesõnaga kõik hädad algavad sellistel teedel. Lõpuks, kui mõni selline kruusapäev läbi saab, on tunne, et hakkad lolliks minema. Meil avaldus see soome keele rääkimises enne magamaminekut. Ja see on juba tõsise haiguse märk.
Jalgrattureid vihkavad koerad. Me tõepoolest ei näinud sellist koera, kes poleks meie möödudes raevukalt haukudes aia peale hüpanud, ketti peaaegu puruks kiskunud või verd täis silmil meie poole tormanud. Näide: sõidame hea hooga mingist tüüpilisest mäest alla. Orus tee veeres on maja, õues askeldab perenaine. Meid nähes röögatab ta: „Ratta seljast maha!” Kaks sekundit hiljem tormab meie suunas Baskervillide koer... Õnneks on enamus koeri aia taga. Ja ülejäänute vastu aitab ratta seljast maha ronimine ja rahulikuks jäämine. Kuramuse krantsid jooksevad ainult liikuva objekti peale, muidu on nad üsna ohutud armsad kutsud.
Külapoed. Oma ideid projektiks väänates seadsime matka eesmärgiks eelkõige kolgaste ja kohaliku eluolu uurimise. Töö käigus lisandus eesmärk number kolm – külapoed, mida ilmselt kõik (Võru)maal matkajad armastavad. 
Nende imeliste kohtade interjöör ja eksterjöör sai erilise vaatluse alla võetud, muidugi ka interjööris leiduv proviant.
Poodnike suhtumine meie uurimisse anti üldjoontes samuti esimesel päeval teada, kui me ühes tavalises
maapoes väga omapärast sisustuselementi – roosat savist siga – suure külmutuskapi otsas pildistasime, soovitati meil lahkelt oma head filmi säästa ja parem Munamäge fotografeerida.
Poodidest võiks eraldi sarja kirjutada, alustada kummalistest nimedest (kohtasime nt poode nimega Delfiin, Karu, Kännu), huvitavast sisustusest (potililledest, kardinakestest külmlettide serval keraamiliste purskkaevudeni välja), matkajale abiks toiduvalikust (kas te teadsite, et Orava poes müüakse ravioolisid?) ja lõpetada õlut joovate elufilosoofidega eranditult kõikide poodide ees. Jaa, Eestimaa, kuni su poed veel elavad, elad sina ka...
Muud Võrumaa vaated. Võrumaa vaated on kõik ilusad. On Nipernaadi-vaated Mehkamaal, künklikud vaated Paganamaal, kakskümmend viis kuplit ruutkilomeetri kohta vaated Karulas, luhaniitude ja paljandite vaated Võhandu ning Piusa ääres. Turbarabades ja soodes on isegi mere suuruse ja vaikusega võrreldavaid vaateid.
Ja on veel sojuzmultfilmi-vaated Vene piiri ääres. Need vaated on kõigile multifilmisõpradele. Üks kummalisemaid vaateid oli Koidula piiripunkti juures. Nimelt viib Koidulast Võmmorskisse (umbes 6 km) ainult kohalike poolt sisse sõidetud raudteeäärne liivatee. Korralikke teid pidi sõites tuleks teha ring umbes 30 kaa emmi. Ühel hetkel kohtuvad Piusa jõgi, raudtee viadukt ja tee, autod sõidavad viadukti alt mööda kitsukest jõge teisele poole raudteed ja tee läheb edasi Võmmorski poole.
Peale loodusvaadete tuleks kindlasti ära mainida „inimvaated” ehk lõputud lood ja legendid, mida me kohalike käest kuulsime. Kõiki stoorisid ei jõua isegi kokkuvõtlikult ümber jutustada, küll võib proovida neid süžee ja tegelaskujude alusel grupeerida. Kõige levinum tüüp lugusid, mida kuulsime, oli „Naabrid ja meie ehk Võitlus hea ja kurja vahel”. Sinna kuulusid kõik naabritevahelised sitakeeramised. Eriti levinud turisminduse ja muu ettevõtlusega tegelevate inimeste seas.
Järgmine oleks sari „Lood kohalikest kuulsustest”, kuhu paigutasime legendid kohalikest ravitsejatest ja kõvadest töötegijatest.
Ja kolmanda suure grupina „Möödunud aegade lood”, mille alla võiks panna muinasjutud kuldajast, suurtest põldudest, kolhoosist, lautadest ja ajast, mil „ma veel poe ees odavat õlut ei joonud, vaid loomi kasvatasin”. Neid on kõige rohkem, kahe esimese grupi lugude kuulamiseks tuleb rohkem aega varuda ja kuidagi kohalike poolehoid võita. Seda on soovitav teha külakõrtse külastades, omanikega pidu pannes või siis näiteks katkist jalgratast ettekäändeks tuues pooleks päevaks kuhugi elamisse pidama jäädes. Igatahes on need lood kuulamist väärt. Iseasi, kas kolmanda nädala lõpuks enam suhelda jaksab. Meie eriti enam ei jaksanud.
Kui nüüd kuidagi otsi nende samade kümne punkti abil kokku tõmmata, siis võiks midagi sellist esitada.
1. Tõepoolest on hämmastavalt palju noori, keda Võrumaa huvitab ja kes viitsiksid siin midagi teha. Oleks ainult keegi, kes nad „kokku korjaks”. Samas ei tea, kui me avaldaksime Eriti Sittade Teede Nimestiku Hulkuritele, kas neid väga palju järgi enam jääks.
2. Peale huvitavate inimeste on Võrumaal veelgi enam lahkeid inimesi. Ka Setumaal. Tänu lahketele inimestele ja Rattajaani poele Väimelas sai parandatud jalgrattaid nii mitmelgi korral. Peaks lausa kaardile märgistama lahkete inimeste asupaigad.
3. Päris kuud aega me matk ei kestnud, kuid ausalt ütelda, eriti piiriäärsed treppisõidetud kruusateed väsitasid niivõrd ära, et kuu aega peaks seal vastu vaid kõige karmima kooli läbinud sportlased.
4. Avastasime, et tõepoolest tasub uurida väikeseid külasid, sest peale niigi teada hädade ja ilusate teede ning looduse võib sealt leida huvitavaid inimesi – „uusmaaelanikke”, kes ennast maatööga ei tapa, vaid hoopis linna tööle käivad ja maaelust lihtsalt mõnu tunnevad. On ka lahkeid baaripidajaid, mõisknikke, poeomanikke ja talupidajaid. Ka grupp kibestunud haritlased ja väikeloomapidajad eksisteerib.
5. Niisiis ei ütleks, et matkajate jaoks pole midagi.
6. Ilma vannuti kõvasti, eriti meie ekspitsi esimesel poolel. Teisel poolel oli ilm ilus, siis vannuti valitsust rohkem. Kurvaks tegi, et peaaegu kõik, kellega vestlesime, kirusid naabreid. Teada-tuntud kadedus. Parandada oleks palju, ideid on, tegijaid vähem ja selliseid poolhulle rahataotlejaid nagu meie, hoopiski mitte. Võiks järgmise ekspitsina korraldada rändprojektikirjutamise Võrumaal.
7. Sest kahju on, kui hullud ideed jäävad ellu viimata või mõned neist toredatest inimgruppidest maal välja sureb.
8. Fotod ekspitsist saavad olema Võru I-punktis, Piiri kõrtsis Vana-Vastseliinas, Jõevere turismitalus ja mingi osa loodetavasti Vastesliina valla koduleheküljel.
9. Paar jätkuprojekti ideed tuli küll, inimesi paistab kah jätkuvat.
10. Võiks veel kirjutada õhtutest lõkke ääres, uutest toiduretseptidest, mida matka jooksul kokku panime ja sellest, kui erakordne august sel aastal oli. Kasvõi selle poolest, et üheaegselt tehti heina, lõigati vilja ja korjati kartuleid. Ausõna, ise nägime. Aga midagi peab kirjutamata ka jääma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar