29. august VASTSELIINA MÕISA PARGIS

Hommikul seal kuskil Koidula piiripunkti ja Võmmorski vahepeal võeti meie telgi eest võsa maha.




Võmmorskis leidis Kats veel ühe toreda vanamammi, kes tuli parasjagu Petserist mingilt usuürituselt (kohalik klooster korraldas, sada preestrit ja veel rohkem inimesi).

Pambu

Mammi istus bussipeatuses oodates kella neljast bussi (oli keskpäev, kui sedagi) ja oli janusse nõrkemas, sest sõi hommikul kotlette ja vorsti. Hea tüdruk läks siis vett tooma.

Esimene talu oli vene (setu) tüüpi kinnise hooviga ja käitus ka kui tõeline kindlus. Teises talus haukus vaid üks pini, akna taga võis aimata mingit liikumist, välja ei ilmunud kedagi. Kolmas talu oli erinevalt eelmistest kena ja võõbatud ja ka kaev oli õue peal. Kui vesi võetud, ilmus välja ka perenaine, küsis, palju meid on ja andis valgeid klaare, suuri ja ilusaid.

Mammike bussipeatuses oli väga rõõmus, kui veepudelit nägi. Rääkis, et oli viimane päev Venemaal käia, tal elab Petseris tädipoeg, et ostis omale saia küpsetamiseks elektripliidi (420 rubla) ja et jäi ristikäigule hiljaks, sest kooserdas turu peal (paprikad). Siis õnnestus meil üks auto kinni pidada ja tädi+kompsud vurasid minema.









Võmmorski kohta tuleb mainida ka seda, et sea on 2 tsässonat: uus, tehtud ümarpalkidest ja vana, pooleldi lagund.


Tee Võmmorskist Obinitsa on eriti liivane, tolmav, tiheda liiklusega, pikk ja muidu kole. Ühes talus (kus me vett käisime küsimas ja kus oli imekena koer), oli mingi veider pirnipuu tillukeste viljadega. Mõnedele meeldisid need väga.






Obinitsa. Järv ja keset seda auk, kuhu vesi kukub. Tohutu ilus, fotograafile jätkus seal tükiks ajaks tegemist. Teised leidsid vahepeal i-punkti. Seal oli Rutt ja pärast tavapärast poeskäiku ka külmsuppi “Suvi”.

Kats

Rutiga rääkides selgus ka, et Meremäe vald kavatseb ümbruskonda pildistada, mitte küll tervet Võrumaad, ainult oma “nurka”.

Obinitsast Meremäele viis samuti kruusatee (vt lõiku Tee Võmmorskist Obinitsa), mis lõppes Meremäe bussipeatuse juures. Andrikovasse on sealt 10 km, Vastseliina umbes kah 10 km.

Meremäel oli kole (pood ja korruselamu), valmistusime sõitma viimast kruusatee lõiku, ent imekombel ei lõppenud asfalt ka mitte Kalatsovas. Kruusateedest veel niipalju, et ekspitsilised vahetasid mõtteid selle üle, miks setud oma programmidest ei ole ühiselt taotlenud mõne õudse tee asfalteerimist. Võib-olla selle jaoks ei antagi raha.

Meremäelt Vana-Vastseliina oli ilus tee, algul ülesmägesid, pärast meie rõõmuks enamik allamägesid. Olime tellinud kena päikeseloojangu, et Meremäe mäel vaadet imetleda. Vana-Vastseliinas oli keegi loodava i-punkti taga põlema pannud põhukuhjad. Neist hõljunud suits moodustas kaugelt vaadates metsade kohale ilusa udu. Ka lossivaremed paistsid taeva ja “udu” taustal ilusad.

Ei viitsinudki kaugemale end vedada kui lossiparki, kus lõime laagri püsti. Tundub, et viimase.

Triinu