Mõtlesime, et asume varakult teele, aga soos tuli selline uni peale, et tõmbasime kella 11ni magamist. Saime siiski õigel ajal minema, teel kuulsime juba kaugelt ühtlast kõnepobinat ja ennäe! Varsti tuligi vastu seesama juhm vana, kes meid Meenikunnos ringi vedas. Oli teisel sabas mingeid asutuse onusid-tädisid järel. Imestasid, et kuidas me niimoodi kahekesi soos oleme.
Laudtee lõpus tulid meile vastu keskkonnateenistuse onud, lauad kaenlas ja asusid puuduvat laudtee osa ehitama. Oleksid nad siis natuke varem tulnud. Aga nüüd on ehk rada lõpuni valmis.Rõugesse jõudsime kenasti, vaatasime mõlemad kohalikud poed üle ja valmistusime psühholoogiliselt rasket sõitu ette. Paar isostaari või -toopi võtisme ka, nii kindluse mõttes.
Ja ennäe imet! 16 km Võrru sõitsime poole tunniga, edasi ei läinud nii hästi, sest otsustasime lõigata Kasaritsa ja sealt edasi Tootsini. Kokku tegi see 5+5 km kruusateed, vahepeal jällegi Kasaritsa pood, hästi lihtne maapood, kohustuslikud jotad poe ees. Kurb oli see, et seal teelõigul kaotasin ma oma uss-naise, mida peaaegu terve reisi kaasas olin vedanud.
Kui lõpuks Tootsi jõudsime, lubasime, et nüüd sõidame Vastseliinani küll välja. Mina mõtlesin oma koera peale, Pambule rääkisin, et meil on hästi armas kassipoeg, võtsime viimased dringid ja nii jõudsime veel lausa valges koju.
See siin ongi lubatud kassipoeg originaalis. Armas oli küll...
... ja me ei osanud arvatagi, et saun oli köetud, söök valmis ja pontšikuid terve kausitäis. Sihuke tunne nagu selles muinasjutus, kus vaenelaps pärast tööd lõpuks laupäeva õhtul sauna saab ja puhta pesu selga. Süüa ei jaksanudki, eriti peale sauna. Aga ma imestasin, et voodi nii pehme oli pärast Luhasoo puulautseid.
Vaatame, mis edasi hakkab saama.
Triinu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar