PIUSA EKSPITS

27. juuni 2007. SISSEJUHATUS

Järgnevalt tuleb juttu Piusa Ekspitsist, mis leidis aset 2000. aasta augustis, kus kolm hakkajat tidrikut võtsid kätte ja tegid kuu aja vältel ratastega ringi peale tervele Võrumaale, et teha pilte, suhelda inimestega, nautida metsaelu – ja mis kõige tähtsam, otsida üles nii palju väikepoode, kui suudab. Sest iga korralik matkaja teab, et pole midagi mõnusamat, kui peale pikka lõkketoidudieeti avada üks pakk batoonikomme või krabistada lahti jäätisepaber.

Kogu meie üritust toetas Maakondliku külaliikumise programm, mistõttu ei hoidnud me piltide ega poodimise pealt tagasi.

Et mälu on inimesel nõder, siis on toodud kogu üritus ära piltide ja jooksvalt kirjutatud päeviku vormis. Vahetud mõtted ja emotsioonid on ikka need kõige õigemad... (Tõsi, fotode allkirjad ja kursiivis kommentaarid on ülespanemise käigus fabritseeritud.)

Tõsi, kes ei viitsi kõike järgnevat läbi lugeda, aga tahaks hirmsati teada, milles asi, sellel soovitame lugeda viimast sissekannet PIUSA EKSPITS ehk KOLKAD JA KÜLAPOED ehk...


Tegelased:
TRIINU - kogu asja eestvedaja ja autor, kelle kuldsulg kirjutas projektile ka rahad taha.
PAMBU - algidee kaasautor ja tulihingeline kaasalööja.
KATRIN e KATS - meie iseoma fotograaf-mükoloog.

08. august 2000. TAGAKÜLAS

Et kõik ausalt ära rääkida, siis selle projekti idee sai alguse LUHASOOST aastavahetusel, kus kohtusid 2 hullu ja nii ta läks ...

Luhasoo palkmaja - kõige kurja juur.

Väimelast oli vahepeal saanud Aimela, vähemalt Võru poolt tulles.

MEELDE JÄI: 2 poodi ja poemüüjad, kes küsisid, kust me tuleme ja miks me parem Munamäge ei pildista. Et oleks nagu ilusam. Aga me ei taha.

Triinu

Ei taha Munamäge, kui nii vaffaid põrsaid poes on...

Väimela pood, esimene, mille leidsime, kui mitte arvestada kõrval asuvat Rattajaani rattapoodi, kust Pambu põrsa kotis (loe: telefoni teel ratta) ostis.

Väimelast viis tee Navi poole, sealt leidsime teise poe.

Poodidest leidsime igasugu toredaid silte... ja sildikuulelikke kodanikke.

... ja nüüd oleme sõitnud siia-sinna Väimela ja Võru vahet, lõpuks läbi Navi siia jõudnud.

ILM: sitt. Saime aru, mis meid ees ootab. Naiivsed inimesed, ei ole veel katkestanud. Erna retk on selle kõrval nagu sauna taga käimine.

Jesver, ise metsainimesed, aga lõkkeäärest minnakse mobiili otsima! Kaasaegsed metsamängud: “Mitu pulka levi on?”
Aga kohalikud mammid on seni toredad olnud. Ja Rattajaan on parim rattapood Eestis, kuigi mulle ei meeldi olla selle omanik.
Pagan teab, mis sest kõigest välja tuleb ....

Pambu

09. august HARJUMÄEL

Alustama peab sellest, et täna jõudsime läbi sõita ainult umbes 10 km, aga vabanduseks võib öelda, et hommikul sadas VÄGA palju. Kõik asjad aga pakkisime veekindlalt, telk kuivas ka ära ja pärast seda ei tulnud kogu päeva tilkagi.

Vihmane hommik tuli telgis kuidagi surnuks lüüa.

Muidugi lagunes Pambu ratas ära ...

... ja me läksime seetõttu Metsaräbo tallu abi paluma. Seal olid kenad inimesed, peremees rääkis, et ilmad on nii kehvad, et nisu hakkab peas juba idanema. Nendel pidi olema üks suur ühistu, mis lepingute alusel piima müüb. Neil endil oli ainult mullikas. Üks lapselaps Kristjan ka. Katrin pildistas kõvasti kombaine: sihuksed igatepidi risti-rästi raud. See oli nii ilus. Elu esimene kombain, mida ma meetri kauguselt vaatasin.

See siin ongi kombain, ausalt...

Siis tuli suurepärane maja. Nimelt oli seal majas elamiskõlbulikkegi tube, ainult ühel lasi katus läbi.

“Oo jumal, miks osad inimesed joovad viina, bensiini ja
toiduõli ja mitte ühtegi pudelit õlut!” kurdab Pambu.
(Leidsime laepealt kasti vanade tühjade pudelitega, aga säde õllesiltide kollektsionääri Pambu silmis kustus peagi.)

NB! Peldikukatuse viil oli ilusti nikerdatud.

Siis tuli vanamammi. Enne seda tuli Pambul rattakett maha ...
... see oli väga ilus vana inimene. Ta oli ise nii küürus, aga elamine oli korras. Ta olevat pärit Tammelt, seal oli püüliveski olnud. Küsisime temalt, kuidas saab turbarabasse, mille me kaardilt välja lugesime ...

... raba oli süngelt ilus. Nagu mererand ilma mereta, väljade kaupa rahu ja vaikust, kuid tehnomaik juures.

Raba servas oli hunnik puid, mis soost välja taritud. Mina leidsin sealt uss-naise, mis tuletas meelde Uurali legendi “Mao jälg.”






Siis me sõitsime Osulasse, kus oli 3. kohalik pood, kauplus “Delfiin”, keldris, saunaga (!).

Sealt juhatati meid imelisse kohta nimega Harjumäe.

Teel oli surnuaia värav ja sild, mida homme vaatama lähme. Harjumäel on laululava, jõgi ja mälestuskivi.
Mängisime täna hommikul trummi kui sadas Harjumäel ka. Aga hommikul kl 10.30 on korstnaga maja juures Osulas kasutatud riiete müük. Meie lähme ka ...

Triinu

10. august LÕÕDLA JÄRVE ÄÄRES

Juhuu – täna sõitsime juba 19 km. Sellise tempoga saab ehk Võrumaale kunagi ringi peale ka.

Tänane teguderohke päev algas suitsuskumbria ja kadunud leiva otsimisega (skumbria kadus kõhtu, leib jäi leidmata).

Pambu

Ja siis me jõudsime mõningase hilinemisega kaltsumüügile, mis oli hunnik riideid maja nurgas naised-lapsed ümber.








Siis vaatasime rippsilda, ei, see ei ole selline nagu Viljandis. Aga surnuaed oli see-eest ilus. Rippsilla juures oli vana veski, mis kuulus rootslastele, kes selle eest sugugi hoolitseda ei viitsi.
















Edasi vehmeldasime (Pambu sõna) Linnamäele, kus leidsime tühja koha pealt Maydellidele kuulunud mõisa, mille oli ära ostnud perekond Luhamets. All oli pood ja üleval ning all – o-la-laa ...


Nigu Kodustuudio lehekülgedelt välja astunud ruumid – kahe suure akna, klaveri ja nahkdiivaniga elutuba, all imestiilne sinine, vist, köök, ja ka võlvlaega baar.


Perenaine tegi parajasti remonti ja näitas meile isegi vanade kummutite ja sängidega magamistoad ette. Vot selline mõisaproua. Lubas end pildistada 10 aasta pärast. Ballikleidis.



Siis keerasime Urvastemõisa peale. Langovitsa külas keerutas ilus hallide juuste ja habemega mees heina. Ta naaber vedas kuskilt raketibaasist (vist Nursis) endale angaariseinad, et keldrit teha. A ei teind, mehel oli täkk.




Läksime kogemata õigelt teelt kõrvale, läksime juua küsima. Seal oli peremees ära surnud, lehmad müüakse maha. Vanamemmel oli keegi sugulane (mees) abiks, kes meile morssi tegi. Tal oli kutsikas Tommi, kes kahe päevaga oma nime ära õppis. Mõnus kusekera.




Edasi jõudsime Urvastemõisa parki, kuhu me tegelt minna ei tahtnud. Ilusad puud olid. Äkki on sekvoiad sellised. Natukenegi.






Siis läksime Kallaste poole, seda ei olnud tegelikkuses olemas. Oli Palumõisa, üks vana tädi, kes meile sibulat andis ja lõpuks Lõõdla järv, kus me teed joome.

Üks ekspitsi liikmetest (nime ei ütle) üritas end ää tappa uputamise läbi. Nüüdsest kangelane Pambu tiris ta välja. Päästis noh. Aga liige oli solvunud – ta oli juba poolel teel koju – ning keeldus Pambu poolt pakutud joogist.

Homme sõidame Keema järvede poole, vaatab, mis edasi saab.

Triinu


Ilmajuttu kah: ilm oli ilus!
Ei tilkagi vihma, hoopis päike ja igat värvi pilvelambaid.

Katrin

SEENE-ERI

SAPIPURAVIK – väga vastik, tume võrk jala peal, torukesed lähevad roosakaks. Maitse mõru.
KASEPURAVIK – pehme, läheb siniseks kui näpid. Jalal soomused, torukesed valged, hiljem kollased nagu.
KIVIPURAVIK – jala ülaosas valge võrgumuster.
PILVIKUD – mahedad või kibedad (vaja kupatada). Maitse kui ei tea, kas mahe või kibe, eriti vastik!
TIMPNARMIK – all narmad, kollane (heledam kui kukeseen). Söögiseen, võib korraga praadida.
PIHKANE LIIMIK – limaloor (tavaline vatjas) tegelikult kiba maitse, jala alus kollane.
KÄRBSESEENED – all tupp.
RÕNGATA KÄRBSESEEN – kübara serv katuse moodi.
ANIISILEHTRIK – lõhnab hästi, sinakas. Igaks juhuks ei söö.
HARIKUD – kollased, harja moodi.

Õhtul sõime tatraputru
hommikul vorstikesi
õhtul Harjumäel oli borš
hommikul kala ja õhtul kartulipuder
hommikul tatrapuder seentega.

Pikamäe
Lättemäe
Pihlakamägi
Jassiojamägi
Siusoo
Pedäjämägi
Püürmägi

Jalgratturitele,
Kui siit Pikamäelt alla sõidan ja Kantsimäele jõuan, näen väga ilusaid Keema järvi ja külastan vahvat “Triinu” baari.
Aitäh külastamast ja tulge suvel jälle

Silvia Sarapuu

11. august PIKAMÄE TALUS

Algas kõik ilusa hommikuga Lõõdla järve ääres, kus Katrin poolest ööst üles ronis, et pilte teha udust ja muust.

Edasi ei läinud kõik päris õnnelikult – üks meie truudest suksudest lagunes laiali. Ja seda muidugi keset metsa.





Abi otsides jõudsime Veedlerite tallu Liiva külas. No leidub ikka häid inimesi ... Peremees Peeter tuli vaatas ratast ja tunnistas, et tema sellest süsteemist küll midagi ei jaga. Aga pakkus lahkelt välja, et viib meid autoga Väimelasse remonti. Tegime siis pisut aega parajaks, jalutasime ringi ja pärast pakuti aias kohvi. Inimesed olid toredad, kass oli armas, aed oli korras – näide linnas tööl käivatest inimestest.

Peeter võttis autos sõites kokku praeguse talupidamise mõttekuse – mõttetu. Kõik sügisel kokku osta tuleb odavam kui ise kasvatada. Rääkis veel oma tigedast ämmast, kes elab üle tee ja on väga kuri – kasvatab üle oma võimete loomi, toetab tütart ja joodikust poega, on üle seitsmekümnene ja viskab välja kõik folkloorikogujad. Ise veel kõrgharidusega.
Peeter rääkis ka oma tütardest – vanem lõpetas just 12. klassi ja tahab inglise keelt edasi õppida.

Legend kolmest vennast – peavad suurt talu, 5-23 põllale, naisi pole ja kõik on veel rauaroobertid kah.

Leokite isal on sealkandis saekaater, mis annab tööd 40-50 mehele, korraliku palga (umbes 4 tuhat). Aga kui paar päeva tööluusi paned, on töökoht läinud, saba pidi isegi uksetaga olema.

Veedlerite naabruses pidi elama mingi nõelravimees, kes on räpakas boheem, aga Jaapanis audoktor (purjuspeaga väga eemaletõukav).


Väimela Rattajaan ikka ruulib küll. Triinu ratta surmatõbi raviti viie minutiga terveks. Enne muidugi küsiti, kas me esmaspäeval tagasi saame tulla ...

Edasi jätkasime matka jälle Linnamäelt, kus fotokasse ronis homunkulus ja viitis meil aega. Leidsime põllu vähemalt 50 toonekurega, aga homunkulus pistis pea välja ja karjus, et must on otsas ...

Siis helistas Tom ja pidurdas veidi. Samal ajal leidis Katrin ühe vanamammi heinasaadu najal, kes küsis, kas me appi ei taha tulla. Muidugi me tahtsime.
Algul ei võtnud tädi meie pakkumist tõsiselt, aga siis saime kaubale.


Tädil oli suur majapidamine – kaks lehma, kaks mullikat, lambad, pardid, kanad, 2 peni ja ullikesest poeg. Masinapark oli korralik, kuigi traktorit pidi käima lükkama. Tädi ise oli ka viletsavõitu ja majapidamistöödega hädas. Aitasime tal ajas heina niita, marju korjata, puid ja vett tassida ning heina koju tuua – nagu Timur ja tema meeskond. Tädi pakkus meile värsket kartulit ja kaste, hommikul praekartuleid.


Tädi pakkus meile ka pojapoega ja poolt kuningriiki/maja – see on siiamaani parim pakkumine.
Mees oli eluaeg traktorist olnud, tahtnud teha suurt talu (7 mäge ja 40 ha maad) aga suri paar aastat tagasi ära.
96.ndal aastal käisid tal külas rahvaluulekogujad, see oli siiani suurim sündmus. Nüüd oleme meie.

Pambu


Üleval öine peitepilt lehmaga (lehm on puu taga), paremal kuu ja kurg, ehk ööelu Pikamäe talus.






Ilm oli muideks väga ilus, võtsime päikest, st olime ilma ratasteta päikese käes kui ootasime umbes 2 tundi kuni Peeter meid Väimelasse viis. Täitsa imelik tunne, kui õhtul rahulikult telgi üles saab panna ja päikeseloojangut vaadata.
Aga sõites on meil kiled kogu aeg käepärast võtta – niikui sadama ähvardab hakata, paneme pakkidele ja endale kiled ümber. Niiet sihuke padukas nagu esimesel ja teisel päeval meid enam ei kohuta.

Triinu

Pre skriptum: Üks hull kaapis täna hommikul kl 4.30 ülesse (äratuse peale), et minna tädile miskit heina aiast üles kakkuma. Värske õhk hakkab ikka mõjuma küll ...

Pambu

12. august RIMMIS, TRIINU BAARIS

Kunagi pole lihtne midagi kirjutada – või kuidas? Igaljuhul siia – metsade keskele, te nüüd välja jõudsite. Et sellises kohas üldse midagi olla võib – on ju ime! Aga 6 aastat oleme vastu pidanud ja peame edasi ka, aina paremaks läheb!
Nii et ... kui te tahate kunagi ennast välja elada, pidutseda, kämpingus ööboda, siis ... – tulge ikka Triinu ja süüa-juua sai siin ju ka – või kuidas?
Meie ootame teid igaljuhul tagasi!

Triinu baari perenaine

Ja umbes 10 km pärast tädi juurest lahkumist jõudsime siia.
Vahepeal Keema järved ja väga armas kruusatee.
Ümberringi mäed ja orud, mäed ja orud, sünged äikese- ja muidupilved, päikest vaid hetkeks. Rõhusime pedaalidele, et enne suurt vihma Triinu baari jõuda. Vihm jäi küll tulemata, aga siin me nüüd siis oleme. Tunde juba. Hästi mõnus on olla – kõht on täis, ihu haritud, kotipõhjast leitud puhtad (ehkki kortsus) riided seljas. Sest nüüd tuleb pidu!

Katrin


Aga enne sai pikalt pererahvaga vesteldud maast ja ilmast –
Kohale jõudes me veidi nohistasime ukse taga ja kasutasime väikse maja teenuseid, kus uksel silt N. Omanikud ei pidanud pingele vastu ja tulid ise välja. Vastuvõtt oli lahke (hoolimata koeradest, kes meid esiti ära tahtsid süüa). Tegime väiksed söögid ja joogid. Siis hakati pärima, et kes ja kust ja kaua. Algul olid nähtavad pereema ja tütar. Meie söögi aeg hakkasid nad kõrvallauda omale kohvipausi seadma, tulid ka pereisa ja kokk ja nii hakkaski jutulõng kerima.

Kolmapäeviti on valsiõhtud ja ka karaoket harrastatakse. Diskopult on ka olemas ja kogus üle 500 plaadi (vau!). Kontrolle käib siin ikka ka, päris mitmeid.

Pambu

Nimest: TRIINU. See sündis nõnda, et perenaist, kel nimeks Riina kutsuti Triinuks. Perekonnanimeks on aga Lepp. No comments. Lepatriinusid on majas ja selle ümber üpris ohtralt. Isegi kivid on punaseks ja mustaks värvitud. Täitsa lahe. Igati vahva on ka peremehe tehtud pudelitest kaminamüür ja laud selle ees. Maja on nad ka ise vanast töökojast baariks ümber ehitanud. Tegutsevad tasapisi juba 6. aastat. Või mis tasapisi, ümberkaudsed baarid on nämm-nämm välja söödud. Ise on nad muide mõlemad siitkandist inimesed. Kurenurmes oli kool, apteek, pood, side, kino, klubi, kino jne. Nüüdseks on see möödas. Kahju. Koolimaja suletakse sellest sügisest. Tohutu armas maja muide.

Katrin

Siis tulid baari pererahva tuttavad Lasvalt. Jutt muudkui sujus ja sujus, selgus, et baaripidajad asutavad end kuhugi soomatkale minema. Meie kohe kekkasime, et Pambu on Luhasoo raja meisterdanud. Nemad olid sellest mingeid jutte kuulnud ja üldse kah soofännid nagu meie. Siis tehtigi meile algul kohvid välja ja napsud kah.

Peremees ei lubanud meil enne lahkuda, kui me tema pühapaigas – pudelinurgas – olime käinud. Käisimegi suure delegatsiooniga kõik muud nurgad kah veel läbi. Maja ees sättisime end juttu puhuma. Saime kuulda järgmise loo:
Abiellusid kord kaks noort, kellele vanemad 5 000 rubla eest maja ostsid. Noored töötasid kohalikus kolhoosis headel kohtadel, said head raha, käisid Venemaal äri ajamas ja lõpuks said “valmis” tõukarja – laiendasid elamist, muretsesid tehnika, plaanisid juba laiendamist kui tuli ... putain de vabariik! Ühelt ja teiselt poolt võeti maad käest ja oligi lõpp karjapidamisel. Põdesid, mis põdesid, siis ehitasid kompensatsiooniks saadud raha eest vanasse ehitustöökotta toitlustusasutuse. Et mees töötas töökoja juhatuses, ei kepitud seal ajusid, vaid sai koja ära osta.
Andsid siis töömeestele vaikselt süüa, siis hakkasid teistelegi andma, muudkui ehitasid juurde, lõpuks lausa majutuskohti: kämpinguid, lõkkeplatsi – ja elu läks edasi ...

Nüüd rubriiki “Kibestunud ämm”:
Neil oli naaber, kõrgharidusega jurist ja puha. Aga kade nagu üks õige eestlane kunagi. Et baari ümber asusid juristi maad, siis otsustas too igatpidi asja keeruliseks teha: mõõtis oma maad enam-vähem läbi baaripidajate kämpingu, ei lubanud oma maadele tegevust laiendada ja pidurdas niisama.
Aga ega midagi teha ka polnd – kel võimu, sel õigus.

Nüüd pisut projektikirjutaja seisukohalt:
Igale poole oleks mullipuhujaid vaja. Neile nt puhastusseadmeid. Samas need, kes ikkagi on tegijad, saavad ilma paberiteta hakkama ja jumal tänatud.

Triinu

Siin baaris käivad kõik kuni pealinnani välja, kohalikud välja arvatud. Külalised Tallinnast just uurisid, et mis me kirjutame ja kuidas nemad sõnadesse pääseksid. No ma just panin ...

Nüüd rikastame kohalikku menüüd: lauda toodi vahvlitopsid ilma jäätiseta ja jäätisekokteili nõudlusele vastati, et üks saab õuna, teine jäätise ja kolmas “Vana Tallinna”.

Pambu

Kui ma tagasi mõtlen sellele hetkele, kui Luhasoos see idee tekkis ja kuhu me nüüd tegelikult oleme välja jõudnud ... Ei oska kohe kommenteerida!

Triinu

13. august VAIDVA JÕE ÄÄRES KUUTSI LÄHISTEL

Aga täna ööse olime peol! Triinu baaris. See oli üks üksteise seljas elamine. Peremees tegi äkilise metamorfoosi ja muutus diskoriks. Üks hea lugu tuli ka – seda meie palve peale.
Magamine oli nagu Atlantise ees. See-eest saime end hommikul pesta.





Et päev, õigemini kuupäev ennast õigustaks, algast tee eriti vastiku kruusateega. Vahepeal oli tore koht – Litsmetsa – just meiesugustele pütäänikutele, ja siis oli igavesti tore ristmik: Tsooru nimeks, kahe poe ja baariga.


Oi ku hea oli süüa ja õlut juua ja vanameestele külge lüüa e pildistada. Antsla Tarbijate Kooperatiivi pood kaebas üle tee asuva erapoe peale, et nemad kasutavad ebaausaid võtteid, nagu siltide mahakiskumine ja prügikastide lõhkumine, konkurentsis püsimiseks.

Kui baari sööma läksime, ohkas Kats, õigemini küsis hästi paluvalt, et kas kuskil käsi ei saa pesta. Kohe hakkaski sadama, vesi jooksis katuserennist nagu ühest keskmisest eesti kraanist. Nii armas hetk oli.

Triinu

Peale sööki läksid teised mööda poode tuterdama. Mina jäin nende õllepõhjasid ära jooma. Kui ma sellega ühele poole olin saanud, tuli üks vanamees ja hakkas kohe juttu ja välja tegema. Esimesest hakkasin kinni, teisest loobusin.
Vanamees rääkis, et ta pensionil on, kodus loomi ei kasvata (ka koera ja kassi mitte). Mis sellistel üle jääb – koos omasugustega odavat õlut joomas käia.


Aga loll vanamees ei olnud. Ei lasknud endast kompromiteeriva sildi all (viinareklaam) pilti teha. Küll aga oma sõbrast.

Isiklik märkus: ETKVL kaupluse kohta – sea ilutses Saku Porteri eripruuli reklaam. Iva selles, et see oli ühe hooaja õlu, anti välja üks suvi ja see oli umbes 5 aastat tagasi.

Pambu


Tsooru on vist üks väheseid kohti, kus 2 poodi niimoodi vastakuti on. Erafirmal veel baarilobudik kah. Müüjatädi tegi kah nalja, et vanamehed seal niimoodi tinunni panemas käivad. Pühapäeval pool 3 ikkagi.




Tsoorust läks jällegi üks armas kruusatee Vana-Roosasse. Seal oli armas pood – KÄNNU ja pisike puulaega kenasti remonditud kirik.

Triinu











Kirikuõpetaja naine tegi uksed lahkelt lahti, poisike (kes muide igal pühapäeval 14 km mägiseid kruusateid rattaga läbib, et kirikusse saada) viis meid tornigi, avas kõik 4 luuki ja lõi korra kellagi (kui turistid parajasti akendest välja kõõlusid, et seltskonna kolmandale liikmele lehvitada).


Naisterahvas ootas meid all suure kausitäie õunte ja kuhja hernestega. Rääkisime pikalt-laialt projektide kirjutamisest ja kohaliku elu arendamise võimalustest.





Järgmine peatuspaik: Varstu. Nii mõneski mõttes omanäoline.
1. Seal on keskkool.
2. Karu poe eest istusid mitte vanad, vaid noored (muidu, iga poe juures on mingi istumiskoht, kust leiab alati mõne vana. Nüüd siis noored).
3. Teises (edukas) poes saime aga õiendada, et pilti tegime.

Igastahes pikalt me Varstus ei peatunud. Heameelega oleks sisse kiiganud ka kohalikku väga kena väliskujundusega kõrtsi, aga see oli kinni. Kui uksel olevaid kellaaegu uskuda (9-02), siis kohe päris.

Varstust viis Mõnistesse imehea asfalttee. Lausa lust! Peatus 4 karu juures jäi nostalgiast hoolimata õige lühikeseks, sest need sääsed, oi-oi ... Kust need küll tulevad, aih!

Katrin

Mõnistes olid just olnud kodukandipäevad nagu üks kohalik tädi meile seletas. Parki ja majade külge olid riputatud sildid, et mis kuskil mõisa ajal oli. Kohalik näitetrupp tegi teatrit. Seal pidi 70 inimest näitemängu harrastama.

Sääski on küll kole palju tekkinud. See võib ka Mõniste kandi fenomen olla.

Vaidva silla juurest keeras tee metsa. Seal oli karjäär, kus liiva laadimine hoopiski keelatud oli. Ööbimise kohta ei olnud sildil sõnagi, otsisime armsa koha, vett saime ka hädapärast.

Tegime vist sõidurekordi, miskit 20-30 km.

Triinu